Ma ütlen ausalt, iga kord, kui ma kuulen küsimust „kas AI võtab töö ära?“, meenub mulle 90ndate algus ja internetiajastu. Internet oli selleks ajaks juba ammu olemas. 60ndatel olid võrgud, teadlased, serverid. Aga tavalise inimese töö ja elu see ei muutnud. Päriselt läks asi liikuma alles siis, kui tuli World Wide Web. URL. Brauser. Hiljem ka pilvelahendused. Midagi, mida sai kasutada ka siis, kui sa ei olnud insener.
Ja siis hakkasid küsimused: Kas ajalehed surevad välja? Kas raamatukogusid pole enam vaja? Kas sekretärid kaovad?
Tagantjärele tunduvad need küsimused natuke… ajast ja arust ning…mööda. Miks? Sest internet ei „võtnud tööd ära“. Ta muutis seda, kellel on ligipääs infole, kuidas väärtus tekib ja mis oskused igapäevatöös loevad.
Täpselt sama mustrit näen ma täna tehisintellekti puhul. AI ei ole uus. Algoritmid, masinõpe ja automatiseerimine on meie ümber olnud aastakümneid. Aga loov AI tegi midagi sarnast nagu WWW omal ajal ehk ta muutus tavainimese jaoks kasutatavaks. Äkitselt ei olnud see enam ainult IT-osakonna teema. See jõudis turundaja, juristi, personalijuhi ja müügispetsialisti lauale.
Nii et võib-olla polegi kõige olulisem küsimus, kas AI võtab töö ära. Võib-olla on ebamugavam küsimus hoopis see: kes oskab AI-d kasutada nii, et tema töö muutub väärtuslikumaks ja kes jääb lihtsalt pealt vaatama, kuidas teised seda teevad?
Töö ei kao. Aga see, mida me töö all mõtleme, muutub.
Kui tulla nüüd globaalsest paralleelist tagasi Eestisse, siis Kutsekoja OSKA uuring ütleb üsna selgelt midagi, mida on ebamugav valesti kuulda. Eestis ei ole peamine risk see, et töökohad kaovad üleöö. Risk on pigem selles, et töö sisu muutub kiiremini, kui inimesed ja organisatsioonid sellele järele jõuavad.
OSKA eristab väga teadlikult kahte asja: töökoht ja tööülesanne. Enamikus Eesti ametites ei kao ametinimetus, küll aga muutuvad need tegevused, mis päeva sisustavad. Automatiseerimine ei tähenda siin „asendamist“, vaid ümberjagamist. Masin teeb ära selle, mis on korduv, etteaimatav ja reeglitel põhinev. Inimesele jääb see, mis nõuab otsustamist, vastutust ja konteksti mõistmist.
OECD ja IMF on viimastel aastatel jõudnud väga sarnasele järeldusele: arenenud majandustes ei toimu AI mõjul niivõrd massilist töökohtade kadumist, vaid töö ümberkujundamine.
Meil siin Eestis on suhteliselt väike tööturg ja suur osakaal teadmistepõhises töös. See tähendab, et automatiseerimine “ründab” kõigepealt kontorit. Analüütikat, aruandlust, kliendisuhtlust, planeerimist. Just neid „keskmisi kihte“ töös, mis on seni olnud paljude spetsialistide igapäevane leib.
Noh, ja siit tekibki see segadus. Kui sa näed, et osa sinu tööst tehakse nüüd kiiremini, odavamalt ja vahel isegi paremini ära, siis tundub see nagu töö kaoks. Tegelikult kaob aga üks viis väärtust luua. Küsimus on, kas ja kuidas tekib selle asemele uus.
Kui töö muutub, siis kelle jaoks muutub see esimesena?
Kui rääkida töö ümberkujunemisest, siis on oluline mitte jääda üldsõnaliseks. Rahvusvahelised analüüsid, sealhulgas Gartneri uuringud, ei räägi tegelikult sellest, et „amet X kaob“. Nad räägivad sellest, kuidas töö sees olev vastutus ja fookus nihkub.
Näiteks IT-rollides on see muutus juba väga selgelt näha. Gartner prognoosib, et suurem osa arendajate ja inseneride tööst eeldab lähiaastatel ümberõpet. Mitte seetõttu, et arendajaid poleks enam vaja, vaid seetõttu, et koodi kirjutamine, testimine ja esmaste lahenduste loomine muutub üha enam AI-toetatud tegevuseks. Inimese roll liigub samm-sammult rohkem arhitektuuri, otsuste ja süsteemide suunamise poole.
Sarnane nihkumine toimub ka analüüsi- ja juhtimisrollides. AI ei ole lihtsalt üks uus tööriist Exceli kõrval, vaid mõjutab seda, kuidas otsuseid ette valmistatakse, milliseid stsenaariume kaalutakse ja kui kiiresti infot sünteesitakse. Gartneri vaade on siin üsna üheselt mõistetav: juhtimise ja analüüsi väärtus ei kao, aga otsustamise eelne töö muutub radikaalselt.
Huvitav on see, et samal ajal ei räägita ainult töö lihtsustumisest, vaid ka uute vastutuste tekkimisest. Gartner toob välja, et organisatsioonides tekivad juba täna rollid, mis keskenduvad AI-tööriistade seadistamisele, andmete kvaliteedile ja mudelite „treenimisele“. Mitte eraldi uue ametina, vaid olemasolevate rollide osana. See näitab üsna hästi, et AI ei võta analüütikutelt või spetsialistidelt tööd ära, vaid muudab nende töö fookust.
IMF ja teised suured institutsioonid lisavad siia omalt poolt olulise nüansi: AI mõju ei ole kõigile töötajatele ühesugune. Eriti haavatavad on need rollid, mis on tööjõuturule sisenemise tasemel ja kus töö koosneb suures osas standardsetest, õpetatavatest tegevustest. Just seal on muutus kiirem ja vajadus uute oskuste järele teravam.
Eesti kontekstis tähendab see, et töö ei kao mitte seepärast, et AI „asendab inimese“, vaid seepärast, et teatud tööviisid ei kanna enam sama väärtust kui varem. Ja see sunnib nii organisatsioone kui ka inimesi küsima mitte „kas mu amet kaob“, vaid „milline osa minu tööst jääb alles ja milline peab muutuma“.
Kontrollküsimused
Kui sellest arutelust midagi praktilist kaasa võtta, siis mitte tööriistade nimekirja ega järjekordset oskuste mudelit. Pigem ühe ausa vahepealse kontrollküsimuse.
Spetsialisti vaates: milline osa minu tööst on täna see, mille eest ma päriselt vastutan ja milline osa on lihtsalt harjumuslik sooritus, mida keegi pole ammu ümber mõtestanud?
Juhi ja HR-i vaates tekib siit kohe järgmine, ebamugavam küsimus: kas me oskame täna oma organisatsioonis üldse näha, milline töö vajab uut fookust ja millised inimesed on valmis seda vastutust võtma? Või eeldame vaikimisi, et muutus juhtub iseenesest, kui anname lihtsalt uue tööriista kätte.
Vastutuse võtmine ei alga uue ametinimetuse või koolitusega. See algab hetkest, kui sa suudad oma tööd vaadata ülesannete kaupa ja tunnistada, et osa sellest vajab muutust, isegi kui keegi pole seda veel otsesõnu nõudnud.
Lõppsõna
Võib-olla on kogu selle arutelu juures kõige petlikum see, et me räägime AI-st nagu millestki, mis „juhtub“ meiega. Nagu ilm või majanduskriis. Midagi, millele saab ainult reageerida.
Aga kui küsida ausalt: kas tehisintellekt kaotab töökohad või muudab tööd, siis vastus on, et AI ei küsi luba.
Töö muutumine on juba alanud. Mitte suure pauguga, vaid väikeste juppidena. Sinu ülesannete, fookuse ja vastutuse tasandil.
Ja siin ei ole enam kõige olulisem küsimus kas, vaid kelle jaoks see muutus esimesena kohale jõuab ja kes selle eest vastutuse võtab. Kas töötaja, kes julgeb oma rolli teadlikult ümber mõtestada? Kas juht, kes loob ruumi ja suuna, mitte ei oota, et inimesed ise kuidagi kohanevad? Või organisatsioon, kes otsustab, kas AI on lihtsalt uus tööriist või midagi, mis päriselt muudab töö tegemise loogikat.
Lõpuks ei otsusta AI, kelle töö muutub. Otsustame meie. Oma ootamisega või tegutsemisega. Ja mida varem see vastutus päriselt kohale jõuab, seda rohkem on võimalus, et töö ei muutu ebakindlamaks, vaid sisulisemaks.
Kui vastutus on veel lahtine, siis tegutse ettevõtte sisemiste ressurssidega. Kui aga on vaja töötajate AI kompetentse juba edendada, siis loe lähemalt: empler.ee/ai-koolitused/
Keiu Kaitsa
AI koolitaja ja projektijuht
5217065
